Rodoaia lugu on raske ühe kuupäevaga alustada. E-poe avamiseni jõudsime hiljem. Enne olid taimed, oma aed, igasugused katsetused ja tahtmine teada saada, kuidas midagi kasvab või töötab.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis üks asi viis teiseni. Tol hetkel muidugi ei teadnud, kuhu see kõik välja jõuab.

Kõigepealt olid taimed

Mul oli elus periood, kus botaanika pakkus väga suurt huvi. Külastasin eri paikades botaanikaaedu ja metsaparke. Sõitsin spetsiaalselt Ameerikasse, et näha oma silmaga rannikusekvoiasid ja mammutipuid. Tahtsin nende kõrval seista ja käega katsuda. Pildilt vaatamisest jäi väheks.

Rododendronid tulid samast huvist. Esimene rodopeenar sai tehtud oma aeda, teine vanematele, kolmas tädile. Hiljem veel mõned koolituste käigus eraaedadesse.

Rododendroniga oli vaimustav töötada. Põõsas, mida saab lõigata ja ümber istutada ning mis õitseb ikkagi edasi. Ja millised õied! Mida rohkem nendega tegelesin, seda rohkem tahtsin proovida ja õppida.

Sealt jäi ka nimi, mis hiljem ettevõtmisele kuidagi iseenesest külge hakkas. Rodoaed. Kõlas hästi ja oli oma.

Vana kasvuhoone ja mammutipuud kile all

Esimese kasvuhoone sain kaasa suvilakrundiga, mille ostsin ja kuhu hiljem oma elamise rajasin. See oli veneaegne, üsna lagunenud puitraamiga klaaskasvuhoone. Tegin selle korda ja kasutasin, kuni ta lõpuks kokku kukkus.

Asemele ehitasin ise kilekasvuhoone.

Olen alati tahtnud proovida ka eksootiliste taimede kasvatamist. Nii kasvasid seal muu hulgas mammutipuu taimed, mida olin seemnest idandanud. Talveks pakkisin neid hoolega soojalt sisse. Oli põnev vaadata, kas ja kuidas nad meie oludes hakkama saavad.

Aga ühel hetkel hakkas see kilelosside ehitamine tunduma perspektiivitu. Tahaks ju rohkem taimi kasvatada ja vähem kasvuhoonet ennast parandada.

Hakkasin uurima, milliseid valmis kasvuhooneid üldse osta saab. Eestist ma tookord endale sobivat ei leidnud. Lõpuks sai kasvuhoone Soome kaudu sisse toodud.

See oli nagu uus päev. Korralik, tuult ja sooja pidav kasvuhoone.

Rodoaia lugu jõuab oma e-poeni

Kui pereliikmed ja tuttavad kasvuhoonet nägid, tahtsid nemadki samasugust. Aitasin hankida ühe, siis järgmise. Kui mitu tükki oli juba kohale toodud, tekkis mõte, et seda võiks ju organiseeritumalt teha.

Nii hakkas kujunema Rodoaia e-pood.

Ettevalmistustega tegelesin 2008. aastal, kasvuhoonete müük läks käima 2010. aastal. Alguses mõtlesin, et ehk hakkame inimestele ka rodoaedu rajama. Seda oli tore teha, aga äriliselt ei osutunud see meie jaoks heaks suunaks. Kasvuhooned jäid.

Nimi jäi samuti. Kuigi tegevus kasvas rododendronitest kaugemale, polnud põhjust head ja omaseks saanud nime vahetada.

Tootjate leidmine oli omaette töö

Korralik kasvuhoone tekitas järgmised soovid. Sinna oli vaja tarvikuid, mis taimede kasvatamist ja igapäevast toimetamist lihtsamaks teeksid. Hakkasime otsima, mida Euroopa tootjatel pakkuda on.

Praegu tundub üsna loomulik, et leiad tootja internetist, saadad kirja ja hakkad asju ajama. Tookord ei käinud see alati nii lihtsalt.

2008 aastal polnud mitmed meile huvi pakkunud tootjad internetist kuigi hästi leitavad. Mõnega käis asjaajamine ikka veel faksi või allkirjastatud kirjade kaudu. E-kirjast ei pruukinud tellimuse või kinnituse jaoks piisata.

Kes neil aastatel Euroopa firmadega äri ajas, võib seda hästi mäletada. Ootasid vastust ja püüdsid selgitada, et võiks ju kiiremini ka saada.

Oli põnev aeg. Iga leitud kontaktiga sai jälle midagi selgemaks ja mõni vajalik toode kättesaadavaks.

Rodoaia lugu jätkub lindude ja pesakastidega

Linnud olid aias muidugi kogu aeg olnud. Aga mingil hetkel hakkasin neid päriselt tähele panema.

Kohtumised söögimaja juures viisid selleni, et hakkasin linde teadlikumalt toitma ja tundma õppima. Kes käib, kuidas käitub, millised on tema harjumused ja eluviis. Mida rohkem vaatad, seda rohkem märkad.

Söögimajadele järgnes üsna loomulikult pesakastide ehitamine ja ülespanek.

Siis avastasin, et Saksamaal on firma nimega Schwegler, kes teeb spetsiaalseid pesakaste. Mind kõnetas mõte, et seal on inimesed, huvilised nagu mina, kes otsivad lindude jaoks võimalikult head pesakasti. Mõtlevad, katsetavad ja täiustavad.

Tundus, et nad on oma otsingutega päris kaugele jõudnud. Kõik Schwegleri pesakastid, mille olen ise aastate jooksul paigaldanud, on senini aktiivses kasutuses. Minu jaoks räägib see palju.

Loomulikult tahtsin seda põnevat maailma ka teistega jagada. Ja tuli välja, et Eestis oli huvilisi väga palju.

Garaaž sai täis. Suvila ka

Mõnes mõttes on Rodoaed üsna tüüpiline garaažis alustanud ettevõte.

Esimesed pesakastid ja muud kaubad hoidsin oma garaažis ning suvilas. Alguses mahtusid ära. Siis mahtusid veel kuidagi. Suuremaid laoruume hakkasime otsima siis, kui suvila üks tuba oli juba laeni kaste täis ja garaažis oli samuti väga kitsas.

Meile oli algusest peale oluline, et müüdav kaup oleks endal olemas. Paljud e-poed töötasid tookord nii, et kaup telliti tarnijalt alles pärast kliendi ostu. Meie ostsime kauba ette lattu.

Nii oli hea müüa. Teadsid, et asi on olemas ja saad selle teele panna. Aga sellel oli teine pool ka: laoseis nõudis väga palju vaba raha. Raha oli riiulitel ja kastides ning pidi sealt müügi kaudu jälle tagasi tulema.

Huvi taimede ja lindude vastu oli ühtäkki toonud kaasa üsna praktilised küsimused. Kuhu järgmised kastid panna ja mille eest uus kaup sisse osta?

Kuidas köögitehnika meie juurde jõudis

Köögitehnikaga võttis Rodoaia lugu natuke teise suuna.

Kasvuhoonete ja pesakastidega oli tööd hooajati. Kevadel oli kiire, suve lõpus ja sügisel jälle tegemist, aga vahepeale jäid vaiksemad ajad. Tekkis vajadus leida midagi, millega saaks aasta ringi ühtlasemalt töötada. Lihtsalt niisama istuda ka ei tahtnud.

Kuidagi tekkis kontakt Itaalia tootjaga TRE Spade. Nende valik tundus meile sobivat nagu valatult.

Panime esimesed toidukuivatid müüki ja inimeste tagasiside oli äärmiselt hea. Siis sai selgeks seos, mille peale me alguses ehk nii põhjalikult ei mõelnudki: kasvuhoonekasvatajad ja väikeaednikud vajavad ju ka kuivateid, vaakumpakendajaid ja muid vahendeid, millega oma saaki kasutada ning säilitada.

Hakklihamasinad ja muu köögitehnika tõid meie juurde ka jahimehed ja talunikud. Uued inimesed, uued küsimused ja vajadused.

Sealt edasi jõudsime korralike kööginugadeni ning tekkis kontakt Saksamaa traditsioonilise noatootjaga Robert Herder.

Jälle oli tunne, et sobib nagu valatult.

Rodoaia lugu kasvab koos meiega

Kui praegu Rodoaia valikut vaadata, võib tekkida küsimus, kuidas kasvuhooned, pesakastid, toidukuivatid ja kööginoad ühe katuse alla sattusid.

Meie jaoks on igal suunal oma lugu. Mõni algas isiklikust vaimustusest, mõni enda praktilisest vajadusest. Mõni tuli soovist ettevõttele ühtlasemalt tööd leida ja mõne juurde juhatasid kliendid.

Kõike ei olnud võimalik ette planeerida. Mõned mõtted jäid kõrvale, teised kasvasid palju suuremaks, kui alguses oskasime arvata. Koos selle kõigega oleme ise õppinud ja kasvanud.

Võib-olla tunned selles midagi tuttavat. Teed kõigepealt endale, siis aitad sugulast või sõpra. Järgmisena küsib juba keegi, keda sa ei tunne. Ja mingil hetkel vaatad oma kaste täis garaaži ning saad aru, et hobist on vahepeal töö saanud.

Meil läks umbes nii.

Ja kui keegi räägib, kes tema pesakasti kolis või mida ta esimest korda kasvuhoones kasvatada proovis, siis see on endiselt põnev.