Lindude aitamine on meie kohuseks kuna oleme suuremas osas maailmast kaotanud lindude loomulikud elupaigad. Kõiki meid ehmatas 2014 aasta juulis uudis Tallinnas, Õismäel remondi käigus kinnimüüritud piiritaja pesadest koos poegadega. Piiritaja pojad olid lõksus ja söömata üks kuni kaks nädalat. Tore oli saada kinnitust, et suurem enamus neist õnnestus siiski päästa. Kuidas see üldse võimalik on, et piiritajapojad kaks nädalat näljas ja kuumas olid ja ikka ellu jäid?
Piiritajate ja pääsukeste salarelv
Ligi kahenädalase nälgimise üleelamine on võimalik tegelikult ainult piiritajatele ja pääsukestele. Kõik teised linnud oleksid kindlasti juba paari päevaga hukkunud. Piiritajatel ja pääsukestel on selline kohastumus, et külma ja vihmase ilmaga kui putukaid püüda ei saa, suudavad nad jääda letargia taolisse uinakusse. See meenutab natuke siilide talveuinakut, kus kogu elutegevus muutub väga aeglaseks ja energiasäästlikuks. Nii on võimalik raskeid aegu üle elada.Täiskasvanud piiritajad ja pääsukesed kasutavad veel teist kavalust kui tormid ja tugevad vihmasajud ähvardavad neid ajutiselt nälga jätta. Nad lihtsalt lendavad tormipilvede eest ära või nende ümbert ringi ja tulevad tagasi siis kui ilm on putukate püüdmiseks jälle sobiv. Vahest on see ring kuni 1000 km pikkune ja kestab mitu päeva. Pesapojad seda teha ei saa ja seepärast kasutavad nemad eelpool mainitud uinaku trikki.
Lindude aitamine on kasulik ja õpetlik
Hoone fassaadiga sulanduvad pesakastid kaduvale linna- ja põldvarblase peredele.Juhtum oli tegelikult väga õpetlik ja pani paljusid inimesi rohkem mõtlema linnas meiega koos elavate lindude peale. Kuidas nad üldse tänapäevastes betoonist ja asfaldist asumites suudavad elada. Pole siin ju eriti loodust ega midagi loomulikku järele jäänud.Tuleb välja, et loodus leiab alati tee, et ka jäätmaadele elu tuua. Linnud on väga kiiresti kohanenud meie linnades endale koha leidma ja siin toitu hankima. Ja väga hea, sest muidu upuksime kiiresti kärbeste, parmude ja sääskede massidesse.
Lääne-Euroopa kogemus linnaelustikuga
Eestis elame praegu läbi seda, mis meie naabritel Lääne-Euroopas toimus paarkümmend aastat tagasi. Nimelt hakati siis massiliselt kõiki elumaju nn euroremondi stiilis soojustama ja remontima. Supersoojustamise käigus kaotatid kõik hoonete räästaalused, aknaalused tuulutusluugid, pööningud ja keldritesse ligipääsud. Majad muutusid super-soojapidavaks aga lindude jaoks super-mõtetuteks, kuna likvideeriti kõik võimalikud peidukohad mis vähegi sobiksid pesakohtadeks.Selle tulemusena kadusid lühikese ajaga linnadest ja asulatest suur osa linnuliike ja nahkhiiri. Teatud ringkondades tekkis tõsine paanika, kuna lindude kadumine kaotab isegi linnas eksisteeriva loodustasakaalu. Võimu võtavad üle erinevad putukad, nagu sääsed, parmud, haigustkandvad kärbsed, puugid, lutikad ja tarakanid. Meenutab natuke meie Lasnamäed.
Lindude aitamine linnas ehk linnaelupaikade taasloomine
Helgemad pead panid seljad kokku ja töötati välja strateegiad olukorra lahendamiseks. Kuna on keeruine soovitada inimestel soojustamisest loobuda või euroremonditud fasaadidesse lindude jaoks auke teha, siis leiti paremaid lahendusi. Töötati välja linnahoonetele sobivad ja lindudele ning nahkhiirtele optimeeritud pesakoha mudelid.Neid pesakaste on mugav paigaldada igasugusele kõrgusele otse betoonist siledale paneelika seinale, kõrghoone seinale, tornidele ja igasuguse linnaarhitektuuri elementidele. Materjalina töötati välja spetsiaalne puidu ja taimekiudude ning betoonipiima segu, mida nimetatakse tänapäeval puit-betooniks. Sellised pesakastid peavad vastu aastakümneid ja ei vaja hooldust. Viimane on eriti oluline kui pesad on paigaldatud kõrgele seinale ja juurdepääs on võimalik ainult tõstukiga. Pikk eluiga ja hooldusvabadus on samuti väga oluline kulude kokkuhoiul- on ju suur vahe kui pead pesakohti uuendama iga kolme aasta tagant või peab seda tegema alles 30 aasta pärast.Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa linnades loodi lühikese ajaga uuesti soodsad tingimused paljudele erinevatele lindudele ja nahkhiirtele. Looduslik tasakaal hakkas taastuma. Kriis oli möödas. Tänapäeval on nende maade linnaelanike teadlikkus linnas elavate lindude osas võrreldamatult parem kui enne seda suurt kriisi.
Linnaelupaigad Eesti linnades. Korteriühistute ja omavalitsuste võimalus.
Maja seinal märkamatud nahkhiirte pesakastid saksamaa vanalinnasEestis on meil hetkel suur eelis kuna erinevalt Lääne-Euroopa aastakümnete tagusest seisust ei ole suur liikide kadumise katastroof meil veel käes. Selle algus on käes nagu märgid näitavad aga kui kohe tegutseda pole vaja hakata Eesti asulaid lindudega taasasustama vaid meil on võimalus olukord jooksvalt lahendada ja kriis ära hoida.Eesti linnad ja asulad on suhteliselt rohelised ja parkide rohked. Linna eramajade ja aedade omanikud on meil päris hästi kursis oma aias piires tehtavatest töödest, et liigirikkust säilitada ja linde aeda meelitada. Muidu poleks ju õunapuult ja marjapõõsalt sügisel midagi loota. Pannakse pesakaste ja söödetakse talvel linde. Suurepärane.Tõeliselt määrava tähtsusega on aga tegelikult kõikide korteriühistute ja kohaliku omavalitsuse tegevus. Kui näiteks Tallinnas ja Tartus isegi iga kümnes korrusmaja korteriühistu laseks paigaldada oma hoone seinale optimaalse koguse lindudele sobivaid pesakaste, siis oleks linnapilt totaalselt teine.Kui näiteks Tallinna, Tartu või Pärnu linnavalitsus otsustaks ka ainult pooled oma linna parkidest täita profiseeria pesakastidega erinevatele linnuliikidele, oleks linnaelustik kordades rikkalikum. Parkide puud oleksid tervemad ja elaksid kauem ja linnaõhk oleks palju puhtam. Valijad oleksid tevemad ja õnnelikumad ja loomulikult palju tänulikumad ka valimiste päeval. Looduses on kõik omavahel seotud.
Lindude aitamine linnas. Linnahoonetele loodud pesakasti praktilised eelised
