Kõrvitsamahl oli meil juba mõnda aega mõttes. Kõrvits ise on mahlana üsna mahe ja olime kuulnud, et selle maitse tuleb tugevamalt välja just kuumutamisel. Kuna meil olid olemas nii puuviljapurustaja kui ka 20-liitrine suruõhuga töötav mahlapress, otsustasime kõrvitsast mahla tegemise päriselt läbi proovida.

Kõrvits kuulub perekonda Cucurbita ning selle eri liike ja sorte kasvatatakse toiduks väga laialdaselt. Huvilisele leiab kõrvitsa botaanilise tausta kohta põhjalikumat infot ka Kew Science’i Plants of the World Online andmebaasist.

Lõpptulemuseni jõudmine võttis meil kokku mitu päeva, kuid selle käigus saime päris palju praktilisi kogemusi – alates kõrvitsa ettevalmistamisest kuni pressimise, maitsestamise ja purkidesse panemiseni.

Kõige rohkem aega läks kõrvitsa ettevalmistamisele

Korjasime ühe umbes 60-liitrise kasti õunu ja teise sama suure kasti kõrvitsa viljaliha.

Kõrvitsaid oli kolm ja kõik üsna suured. Kõige ajamahukam osa kogu töö juures oligi kõrvitsate puhastamine – seemnesisu eemaldamine ja koore mahalõikamine. Kolme suure kõrvitsa ettevalmistamisele kulus kokku umbes kolm tundi.

Alguses proovisime suuri kõrvitsatükke koorida nii, et lõikasime koort õhukeselt mööda pinda maha. See töötas, aga oli üsna aeglane.

Paari tunni pärast oli töövõte juba käpas. Hakkasime lõikama kõrvitsa viljalihast suuri kuubikuid ja seejärel koort kuubikute küljest eemaldama. Suure Jaapani kööginoaga oli koore eemaldamine oluliselt lihtsam ja ka turvalisem.

Töö käigus õppisimegi ära, et kõrvitsa puhul tasub kõigepealt leida endale mugav lõikamistehnika – siis hakkab töö märksa kiiremini minema.

Kõrvitsa-õunamahl algas ühisest purustamisest

Purustamise tegime kahekesi. Panime purustisse kõrvitsat ja õunu vaheldumisi ning aeg-ajalt viskasime vahele peotäie sulatatud marju.

Kõrvitsa ja õuna läbisegamine oli oluline, sest puhas kõrvitsamass jääb üsna pehme ja paks ning ei käitu pressikanga sees nii hästi kui õunamass. Õun muudab massi struktuuri paremaks ja hilisema pressimise lihtsamaks.

Kogu koguse peale läks:

• umbes 60 l õunu;
• umbes 60 l kõrvitsa viljaliha;
• 1 kg sulatatud astelpaju;
• 1 kg sulatatud kirsse.

Astelpaju ja kirss läksid sisse pigem maitseks kui põhikomponendiks.

Pärast purustamist oli meil umbes 65 liitrit püreed ehk üsna vedelat purustatud massi. Mõlemad 60-liitrised kastid olid küll kuhjaga täis, mistõttu algmaterjali tegelik kogus oli kastide nimimahust suurem.

20-liitrise mahlapressiga saime umbes 55 liitrit kõrvitsamahla

Purustatud mass läks edasi 20-liitrisesse suruõhuga töötavasse mahlapressi.

Kogu umbes 65-liitrisest purustatud massist saime kokku ligikaudu 55 liitrit mahla.

See oli meie jaoks üllatavalt hea tulemus. Kõrvitsamahl tuli küllalt vedel ja mahlasaak oli märgatavalt suurem, kui alguses ootasime.

Ainult õunu pressides oleme saanud ligikaudu ühe osa mahla kahe osa õunapüree kohta. Kõrvitsa ja õuna segu andis mahla selgelt rohkem.

Ka pressimine ise toimis hästi just tänu sellele, et kõrvits ja õun olid juba purustamisel omavahel läbi segatud.

Sama põhimõttega töötavad ka praegu Rodoaia valikus olevad õunapressid ja puuviljapressid, kus purustatud viljamass pressitakse membraani survega vastu pressikorvi.

Toorelt oli kõrvitsamahl üsna tagasihoidliku maitsega

Loomulikult proovisime värskelt pressitud mahla kohe külmalt.

Maitse oli meeldiv, aga üsna tagasihoidlik. Kõrvitsa maitset polnud kuigi tugevalt tunda ja kogu mahl jäi natuke üheplaaniliseks.

Olime varem kuulnud, et kõrvitsa maitse tuleb paremini välja kuumutamisel. Proovisime ja nii oligi – kuumutades muutus kõrvitsa-õunamahl märgatavalt tugevama ja täidlasema maitsega.

Aga ikkagi jäi tunne, et midagi on puudu.

Sealt algas järgmine osa – maitsestamine.

Kõrvitsamahla maitsekatsetused 6-liitriste partiidena

Kogu mahla korraga ühe retseptiga maitsestamise asemel kuumutasime seda 6-liitrises kastrulis ja tegime järjest erinevaid variante.

See osutus väga heaks lahenduseks, sest nii sai iga potitäiega midagi muuta ja võrrelda. Just siin hakkas kõrvitsamahlerinevate lisandite ja vürtsidega oma iseloomu näitama.

Partii 1 – apelsini, vanilli ja muskaadiga

Esimesse partiisse läks:

• 5 l kõrvitsa-õunamahla;
• 1 l poest ostetud naturaalset apelsinimahla;
• 1 tl vanillipulbrit;
• näpuotsatäis värskelt riivitud muskaatpähklit;
• 6 nelki;
• 1 spl sidrunimahla;
• 120 g pruuni naturaalset suhkrut.

120 grammi suhkrut kujunes meil muide üsna juhuslikult standardkoguseks – sobiv kruusitäis kaalus just umbes 120 grammi.

Esimene variant oli juba maitsestamata mahlast märksa huvitavam, kuid tundus, et päris õige kombinatsioon pole veel käes.

Partii 2 – rohkem sidrunit ja vürtse

Teine 6-liitrine partii tuli selline:

• 6 l kõrvitsa-õunamahla;
• 2 näpuotsatäit riivitud muskaatpähklit;
• 1 spl vanillisiirupit;
• 12 nelki;
• 100 g sidrunimahla;
• 120 g pruuni suhkrut.

See võis olla kogu katsetuse üks paremaid kombinatsioone.

Sidrun andis mahlale rohkem värskust ja vürtsid tulid paremini esile. Apelsinimahla puudumine ei muutnud jooki sugugi kehvemaks – pigem vastupidi.

Partiid 3, 4 ja 5 – apelsin, kaneel ja sidrun

Edasi tegime järgmise retsepti:

• 5 l kõrvitsa-õunamahla;
• 1 l naturaalset apelsinimahla;
• 1 tl vanillipulbrit;
• mitu pikka kaneelikoort;
• umbes 12 nelki;
• 2 näpuotsatäit riivitud muskaatpähklit;
• 50 g sidrunimahla;
• 120 g pruuni suhkrut.

See variant tuli samuti väga hea ja kuna maitse meeldis, tegime sama koostisega järjest kolm partiid ehk partiid 3, 4 ja 5.

Partii 6 – sama, aga ilma vanillita

Kuues partii oli sama retsept, mida kasutasime partiides 3–5, kuid jätsime vanilli välja.

Nii tekkis võimalus pärast jahtumist võrrelda, kui palju vanill lõpptulemust tegelikult mõjutab.

Partiid 7, 8 ja 9 – ilma apelsini ja sidrunita

Viimased kolm partiid tegime juba lihtsama koostisega:

• 6 l kõrvitsa-õunamahla;
• mitu pikka kaneelikoort;
• riivitud muskaatpähklit;
• vanilli;
• 120 g pruuni suhkrut.

Nendesse partiidesse ei lisanud me ei apelsinimahla ega sidrunimahla.

Nii tekkis lõpuks kolm üsna erinevat maitserühma:

• sidrunisem ja vürtsikam mahl;
• apelsiniga mahl;
• puhtam kõrvitsa-õunamahl kaneeli, muskaadi ja vanilliga.

Selleks hetkeks oli hästi näha, kui erinevaks võib sama kõrvitsamahl muutuda ainult mõne maitseaine või lisandi muutmisega.

Kõrvitsamahl pudelitesse ja 3-liitristesse purkidesse

Kõik mahlad kuumutasime ja panime kas pudelitesse või 3-liitristesse purkidesse.

Igast partiist panime vähemalt osa väiksematesse pudelitesse. Sellel oli kaks põhjust.

Esiteks on 3-liitrine purk korraga üsna suur kogus.

Teiseks tahtsime jätta igast retseptist eraldi pudelid, et saaks hiljem rahulikult erinevaid variante degusteerida, võrrelda või mõne pudeli ka kellelegi proovimiseks kinkida.

Purkidesse panemine käis meil üsna samamoodi nagu lapsepõlvest mäletame.

Kuum mahl läks kuumutatud pudelitesse ja purkidesse, kaaned peale ning purgid keerasime jahtumise ajaks tagurpidi põrandale.

Meie jaoks on sellel kaks praktilist põhjust.

Esiteks on kohe näha, kui mõni kaas lekib.

Teiseks tekib purgi jahtumisel sisse alarõhk ehk vaakum, mis tõmbab kaane tugevalt kinni. Kui purk on tagurpidi, on kaane vastas vedelik, mitte õhk, ning meie kogemuse järgi sulgub kaas nii eriti tihedalt.

Mida kõrvitsamahla tegemisest õppisime?

Kõrvitsamahla tegemisel oli meie jaoks kõige suurem üllatus see, kui palju mahla kõrvits koos õunaga tegelikult andis.

Umbes 65 liitrist purustatud massist saime ligi 55 liitrit mahla.

Teine oluline tähelepanek oli see, et kõrvits ja õun tasub juba purustamisel omavahel segada. Puhas kõrvitsamass on pehme ja paks, õun muudab kogu massi pressimise seisukohalt paremaks.

Kolmas järeldus oli maitse.

Värskelt pressitud külm mahl oli üsna mahe. Kuumutamisel tuli maitse rohkem välja, kuid tõeliselt huvitavaks muutus kõrvitsamahl alles siis, kui hakkasime erinevate vürtside, sidruni ja apelsiniga katsetama.

Kõige paremini tundusid kõrvitsa ja õunaga sobivat:

• kaneel;
• muskaatpähkel;
• nelk;
• vanill;
• sidrun;
• apelsin.

Ja muidugi andsid juba purustamise ajal lisatud astelpaju ja kirss kogu mahlale oma väikese nüansi.

Meie jaoks osutus kõrvitsamahl palju huvitavamaks katseks, kui alguses arvasime.

Kui on soov kodus suuremast õuna-, pirni- või muust saagist mahla teha, tasub vaadata nii õunapurustajaid ja puuviljapurustajaid kui ka õunapresse ja puuviljapresse. Meie kõrvitsakatse näitas vähemalt seda, et sama tehnikaga ei pea piirduma sugugi ainult õunamahlaga.

Degusteerimine tuleb veel

Kõik partiid on nüüd valmis, kuid jahtunud mahlade põhjalik võrdlus on veel ees.

Kuna tegime üheksa partiid mitme erineva retseptiga ja panime neist osa eraldi pudelitesse, saame neid rahulikult kõrvuti proovida.

Seejärel lisame siia ka lõpliku degusteerimise tulemused:

• milline retsept osutus kõige paremaks;
• kas apelsinimahl tegi joogi paremaks või mitte;
• kui oluline oli vanill;
• milline oli parim sidruni kogus;
• millist retsepti teeksime järgmisel korral kogu kogusele.