Kui palju tomateid saab osta kasvuhoone eest?
Rahamaailmas küsitakse iga tehingu kohta: “aga mis mina sellest saan?” ehk millist kasumit ma teenin, kas tasub ära. Nii on harjutud mõtlema ja see on olnud normiks. Viimastel aastatel on maailmas hakanud siiski puhuma natuke uuemad tuuled. Nüüd võiks küsimus välja näha umbes nii: “Aga mis muutub kui ma selle asja ostan või seda tegevust teen, või hoopis mitte..?”
Maailmas puhuvad tõesti uued tuuled.
Aga kui kitseneda uuesti kasvuhoonete ja rohelise kasvatamise peale, siis kõlaks küsimus nii: “Aga mitu tomatit ja kurki saan ma poest osta selle kasvuhoone raha eest?” Täiesti normaalne küsimus, kuna võib olla on mul odavam osta tomatit poest edasi.
Midagi on nagu siiski natuke korrast ära selles küsimuses. Nimelt see, et võrreldakse võrreldamatut. Võrreldakse asju ja midagi laiemat mis ei mahu asjade kategooriasse. Kas saab küsida- mitu eurot maksab minu elu tänasest päevast alates kuni lõpuni? Maksuamet muidugi saab, sest igal inimesel on konkreetne hind mida ta riigile sisse toob. Aga nii laiemas plaanis kas saab panna elule rahalist väärtust? Mida Sina arvad?
No aga kui küsime teistmoodi. Kui palju maksab eurodes inimese tervis? Jällegi jätame kindlustused, riigi ja panga kõrvale kes annavad siinkohal täpsed numbrid saadud või saamata jääva kasumina. Tundub, et on raske isegi küsida nii, et keegi ei oskaks kohe vastust kasumisse panna.
Aga esitame küsimuse hoopis selliselt: “Kui palju on Sinu elu väärt rohkem Sinu enda jaoks kui sa oled terve ja õnnelik?, rahul sellega mida teed, optimistlik kõige suhtes mida ette võtad”
Kuidas mõõta oma eluga rahulolutunnet ja mis määrab, kas inimene on oma eluga rahul või mitte.
Vahest kaks määrajat. Esiteks määrab meie hea või raske enesetunde otseselt see, mida sööme. Ma ütlen meelega “see” mite “toit”, kuna suur osa sellest mida sisse sööme pole kaugeltki toit. Teiseks määravaks asjaks on rahulolu või rahulolematus oma põhitegevusega. Mida me tööna või põhitegevusalana teeme- kas see meeldib meile või teeme seda kohustusest, harjumusest või häda sunnil. Paljud muud asjad, ka tervis sõltub nendest kahest suurel määral.
Ega oma tegevust kirega tegev inimene, kes toitub heast ja puhtast toidust naljalt haigeks ei jää. Lihtsalt ei ole tema maailmas aega ja ruumi kurtmisele ja haigusele.
Kui tundub, et oleme tomatitest ja kasvuhoonetest väga kaugele jõudnud, siis sugugi mitte. Kohe jõuamegi sinna.
Maailm on viimastel aastakümnetel muutunud niipalju, et looduslik ja puhas toit on praktiliselt kadunud inimeste maailmast. Pakenditoitudest ja säilitusainetest teavad nüüd juba kõik, kes veel elus on. Aga tegelikult pole ainult juurviljade ja puuviljade söömine palju parem lahendus, sest ka nemad pole enam ohutud. Isegi kui loobume suurtootmisest tulnud lihatoodetest et vältida toksiine ja ravimijääke; isegi kui loobume piimatoodetest ja kõikidest pakendatud toitudest. Mida siis üldse võib süüa ohutult. Sellele polegi valmis vastust, sest see on kõikide linnas elavate inimeste suur väljakutse.
On kaks lahendust: Esiteks öelda endale iga päev, et asi pole tegelikult nii hull ja süveneda igapäevamuredesse ja töösse. See on väga hea lahendus ja on aidanud miljonitel inimestel unustada see probleem kuni “loomulik surm” neid enda juurde kutsub. See küll ei lahenda midagi aga vabastab murest.
Teine võimalus on võtta seda kui uut väljakutset ja leida võimalusi sobiva toidu leidmiseks. Võib olla vajab see töökoha vahetust ja elukoha muutust, võib olla midagi muud. Kes teab, mis see teie teele toob aga see võib ka õnnestuda.
Tegelikult on selliseid inimesi maailmas ja ka tillukeses Eestis juba väga palju, kes on võtnud vastutuse enda ja oma laste tervise ja elukvaliteedi eest enda kätte. Lastel tekib valikuvõimalus tegelikult alles siis kui nad selleks valmis on ja kui nad on selleks hetkeks juba servani vaktsiine ja mürke täis.. Siis neil enam võimalust ei ole. Vanemad otsustavad seni nende eest kuna suured teavad paremini, mis lastele hea on. On ju tuttav lause.
Muutused on selles suunas, et vastutust võtvaid inimesi tekib üha juurde kuna vastupidine valik on umbtänav.
Mis on see väikseim ja esimene samm, millest saaks alustada kui suuri muutusi korraga ette võtta ei ole julgust?
Eks see samm ole iga inimese jaoks erinev.
- Võib olla vaadata uue ja värske pilguga, mida sööd iga päev. Lihtsalt vaadata ja panna kirja. Ei peagi muutma midagi. Lihtsalt pane kirja mida Sulle meeldib tavaliselt süüa. Seejärel kirjuta toitude taha nende toiteväärtused, lihtsalt märgi kas see konkreetne toit annab Sinu kehale jõudu ja energiat. Kui mitte, siis pane ei. Eks siis näed kas tahad midagi muuta või teha uusi valikuid.
- Võib olla tahad poes käies lugeda läbi neid peenikese kirjaga sildikesi, et teada saada mis on sinu lemmiktoote sees veel peale ilusa pakendi ja hea maitse. Võib olla tahad isegi teha ekstrapingutuse ja otsida internetist üles nende lisaainete mõju organismile.
- Võib olla tekib hoopis soov külastada mõnda turismitalu, kus tehakse sööke kohalikest toorainetest, värskest kalast, oma tapetud loomadest?
- Aga võib olla tahad oma korrusmaja rõdule panna karbiga paar sibulat kasvama? Kui Sul on aed, siis seda lihtsam. Võib olla tekib kolme sibula kasvamisele kaasa elamisega koos ka soov midagi muud muuta?
- Või tekib hoopis mõte sõita kohale ja hankida oma talvised õunast mõnest kohalikust aiandist, selle asemel, et osta poest lõunamaise aiandi saadused.
- On ju ka võimalik, et tahad anda oma lastele isiklikku eeskuju kuidas oleks organismile parem toitumisviis. Näiteks selgitada kannatlikult, miks pole hea ennast noorelt mürgitada limonaadi ja kartulikrõpsudega isegi kui see on koolis ja sõprade hulgas populaarne.
Mis iganes esimene samm on oluline ja viib Sind uuele rajale. Iga suur muutus algab pelgalt otsusest ja ühest ainsast tillukesest sammust.
Loomulikult ei suuda me ühe päevaga loobuda kõikidest mürkidest ja hakata kõike ise kasvatama. Seda pole vajagi. Piisab kui lõpetame koheselt nende peamiste mürkide sissevõtmise mida me teame, küll siis leiame ka üles need väiksemad mürgid mille kohta me alguses ei teadnudki.
Sul on nüüd palju kergem kuna paljud annavad eeskuju. Saab teistelt julgetelt nende kogemuste kohta küsida.
Nii euroopas kui Ameerikas on levinud suurlinna majakatustel köögivilja aedade rajamine. Lihtsalt sellepärast, et saada värskemat toitu (see pole muidugi veel ideaal kuna ka linnaõhk pole puhas ja ka vihmavesi mida kogutakse pole puhas) ja teiseks anda linnainimestele võimalus uuesti puutuda kokku elusloodusega ja pista käed mulda. Seda teevad nii eraisikud kui restoranid. Mitmed restoranid New Yorgis ja Berliinis näiteks kasvatavad kõik juurvilja ja rohelise oma maja katusel, mis tähendab, et peenralt potti saab 5 minutiga. Ja selle eest küsitakse kõrget hinda ja inimesed on valmis veel kordi rohkem maksma, sest seda lihtsalt raha ei saa osta.
Euroopa linnades on paljudele tühjadele kruntidele või jäätmaadele rajatud omavaolilised aiad, kus kasvatatakse kõike alates salatist kuni apriooside ja õunteni.
Igal pool maailmas avastavad inimesed uuesti aiapidamise võlusid nii vitamiinide saamise kui stressimaandamise eesmärgil.
Kuna me keegi ei saa kõike vajalikku ise kasvatada, siis on taimede kasvatamise protsess pigem eluliselt vajalik selleks, et toetada meie püüdu muutuda ja õppida uuesti tervelt elama. Nii aias kui kasvuhoones ise kasvatamine aitab meil maandada igapäevaelust tulevat stressi ja väsimust. Puhanud ja värskelt laetud akudega on meil aga rohkem jõudu teha enda elus tähtsaid otsuseid. Olgu selleks kasvõi paar esimest sammu teadmiste ja tervise teel.
Ja nüüd jõudsimegi lõpuks lubatud kasvuhoonete ja tomatite juurde.
Nüüd peale selle loo lugemist, kuidas Sina sõnastaksid uuesti selle küsimuse ja kuidas vastaksid ise sellel küsimusele: “Kui palju tomateid saab osta kasvuhoone eest?” Ehk kui palju maksab puhas toit Sinu laual?
Kui oled vastuse leidnud, siis palun kirjuta meile artikli lõppu kommentaarina.
Ootame Sinu tagasisidet väga. Olgu selleks siis oma isiklik kogemus selles valdkonnas, mõni seik elust või lihtsalt arvamust teema kohta.
Lõppude lõpuks elame ju üks kord ja iga arvamus loeb.
Kogu valik meie E-Poes: Pesakastid ja Linnusöögid, Kasvuhooned, Aiatarbed, Köögiseadmed, Mänguasjad
Oksakäärid naistele, Hakklihamasina kasutamine, Taimede ettekasvatamine, Kasvuhoone värvimine, Vaakumpakendamine, Banaani kasvatamine, Toidukuivati kasutamine, Puitbetoonist pesakast, Polükarbonaat või klaas kasvuhoonel, Kaktuste kasvatamine, Lindude talvine toitmine, Palmide kasvatamine, Kasvuhoone paigaldus, Ingveri kasvatamine, Rododendronite peenra rajamine,
Loe ka: Tomati kasvatamine kasvuhoones, Tomati kasvatamine avamaal, Tomati- ja paprikataimede ettekasvatamine, Paprika sordid, Kurgisordid, Paprikaistikute hooldamine, Paprika kasvatamine, Tomati seemnete külvamine,taimede pikeerimine ja kasvatamine, Baklazaani kasvatamine, Konteineraiandus kasvuhoones, Taimede automaatne kastmine, Mida kasvuhoones kasvatada?, Kasvuhoone on investeering tervisesse, 7 põhjust kasvuhoonet pidada, Abivahendid kasvuhoones, Kasvuhoone kütmine ja valgustus, Kasvuhoonet paigalda sügisel, Kasvuhoone valimine, Polükarbonaat või klaas?, Kasvuhoone värviga või värvita?, Kasvuhoone kokkupanek, Kasvuhoone soojustus, Kasvuhoone hooldustööd, Kasvuhoone puhastamine, Kasvuhoone kaitsmine,
Kasvuhoone mudelid Sinu aeda, Kastmissüsteemid kasvuhoonesse
Mina tahan öelda seda, et puhas toit ei pea tulema 600 eurosest kasvuhoonest. Saab palju odavamalt ja lihtsamalt. Julgen arvata, et nende eestimaiste kasvuhoonete omahind on kõige rohkem pool müügihinnast. Selge, kasumit peab saama, aga kas jälle nii eestlasliku malli järgi, kus silme ees terendab vaid miljon? Rõhuks parem läbi mõistliku hinna suurematele müügikogustele?
Lihtsalt selgituseks numbrite kohta. Tõesti korralik kasvuhoone maksab tegelikult 2000 kuni 4000 EUR nagu ringi vaadates on kerge veenduda. Miks me Eestis toodetud kasvuhoonetega üldse turule tulime oli ainult selleks, et tuua seda hinda nii palju alla kui vähegi võimalik. Me oleme ise väga uhked tegelikult, et suutsime hinna nii palju alla tuua ja kvaliteeti säilitada. Loomulikult pole need kasvuhooned samaväärsed Belgia kasvuhoonetega aga pakuvad võimaluse neile, kelle jaoks 2000 EUR oli liiga kallis.
Numbritest veel niipalju, et ka selle 600 EUR puhul moodustavad Eestis maksud umbes 55%. Ehk selle 270 EUR eest, mis riik alles jätab on kasvuhoone materjal hangitud, detailid toodetud, transpordid ja muud kulud tasutud. Ja see sisaldab ka ladustamise ja müümise kulud. Päris tihe tegelikult:)
Kas võiks keegi jagada tähelepanekuid heade tomatisortide kohta. Olen 2 aastat kasvuhoone omanik ja tomatikasvataja, kuid mõlemad aastad on olnud suhteliselt ebaõnnestunud 🙁
Tõsi me pole jõudnud veel tomatisortide osas ühtegi artiklit kirjutada. Samas võin jagada oma isiklikke kogemusi. Mina olen alati valinud tomatisorte selle järgi, et oleks kindlasti magusaid kirsstomateid (kõik nende levinumad sordid on osutunud headeks) ja suuri lihatomateid. Suurte tomatite osas on alati kindel valik mõni eesti sort- Vilja, Visa… Samuti oleks hea valida varast ja hilist sorti, et oleks nii maikuus kui septembris midagi võtta.
Samas sõltub ka kasvuhoone suurusest kui palju eri sorte ja taimi sinna mahub. Meil on peres ca 18m2 tomatite jaoks ja sinna paneme tavaliselt 3-5 eri sorti.
Aga proovime ka sortide tutvustamise osas midagi lähiajal kirjutada.
Suur suur tänu kõikidele, kes seni on kommentaare lisanud. Lisage jugesti edaspidigi 🙂 Kõik tähelepanekud ja mõtted on väga huvitavad ja aitavad teemaga edasi minna.
Mõelge hetkeks kui palju on meie mõtlemises muutunud pelgalt viimase 10 aastaga! Kümme aastat tagasi teadsid E-ainetest ja toidumürkidest vähesed, poes kaupade peenikest kirja lugesid üksikud ja ise tomatite kasvatamine oli pigem harjumus kui teadlik valik. Praegu oleme kõik palju teadlikumad oma valikutes ja otsustes.
Selle kasvuhoone eest, mille mina kättejuhtunud materjalidest ise üles olen ehitanud, saab praegusi hindu silmas pidades umbes kolm kilo tomatit Kile hinda arvestades, mille ostsin neli aastat tagasi ja mis tunamulluse lumekoorma all maadligi vajus, aga ikka veel hästi vastu peab. Paar väikest auku tuli sisse, mida andis MccGiveri teibiga kokku lappida 🙂
Praegu loodetavasti ei pea enam paika kahtlane legend, et tomatite ühtlasema värvumise nimel neile enne turuleviimist midagi sisse süstitakse. Mida nimelt, seda kes teab, teab niigi ja kes ei tea, siis parem ongi, et ei tea. Poetomatiga on küll nii, et väga harva neil üldse õiget tomati maitset on. Üldiselt ei kasvatata suurtootmises tomateid ja paljusid muidki köögivilju hoopiski mitte mulla peal!
Ise endale toitu kasvatada on praegusel ajal tegelikult privileeg, mida endale saab lubada liiga vähe inimesi ja sellest on kangesti kahju.
Ei ole võimalik rahasse ümber arvestada seda emotsiooni, mida tunned, kui võtad kasvuhoonest kaua oodatud ja armastusega kasvatatud esimese küpse tomati ja nuusutad tema aroomi. Usun,et minuga on nõus kõik, kes kunagi tomateid kasvatanud. Mis rahast me siin räägime!
Kole lugu kui kõik arvamused on natuke õiged. Tööstustomat on odav panna nahka koos mitme lisaainega ja oma kasvuhoonega on vaja veidi aega et puhas kraam saada. Vaja valida kas odav ja ruttu või kallis ja tasapisi kätte tulev maitseelamus. Et toit on peale kehakütuse ka meelehea siis mina olen aastaid tagasi oma valiku teinud ja ainult suurendan katmikalal kasvavat valikut.
Eks, kui saaks terve aasta vältel tomateid ja muid kasvuhoone saadusi, oleks ka kasvuhoone omamine tunduvalt suurema väärtusega. Kahjuks siiski linnainimesena peab lisaks kasvuhoonele muretsema ka lapikese maad, kuhu see püsti panna.
Tõesti ei tea, palju tomateid võiks saada kasvuhoone eest. Aga kasvuhoone ei ole ainult tomatid- seal on ka paprikad, pommud, füüsalid, kurgid, kibepiprad, ogamelonid, luffad, artishokid, okrad jne. Kõike ei saa mõõta rahas ega tomatites. Väärtuslikum on emotsioon, mis sa oma tegevusest saad, boonuseks värske ja lõhnav, maitsev saak.
Arvatavasti on võimalik välja arvutada kui palju saab teatud summa eest osta .. AGA need tomatid mis on müügil poes pole ju selle maitsega ehk tegelikkuses ei ole midagi võimalik mõõta.
Seda maitset mis on kodus kasvatatud päikesesoojal tomatil pole ei poe ega turu tomatil. Lisaks võimalus katsetada kasvatada erinevaid tomati/chilli/paprikasorte ja erineva värvi ning kujuga kirsstomateid (mis on laste lemmikud).
Meil on lastel tihti esimeseks küsimuseks kas see on oma aiast – kui on siis süüakse kui vastuseks on ei siis jäetakse võtmata (suvel murelid, aprikoosid – ostan neid aeg-ajalt suve algul turult kuni enda omad valmivad). Lapsed esitavad sellist küsimust ka kodust väljas olles st kas on kellegi kodus kasvatatud või poest ja edasine käitumine on väga sarnane kodusele käitumisele 🙂 .
Aga oma kasvuhoonest saab ju tomateid mis on nii küpsed kui punased, kui õiged sordid maha panna. Poes on enamasti toored punased tomatid. Ma sisuliselt söön tomatit vaid need paar kuud aastas kui oma kasvuhoonest saab, sest poe tomat lihtsalt ei maitse.
Jah, võileiva peal ju kannatab süüa, aga kasvuhoonest saab selliseid tomateid mida võib süüa nagu õunu, sest nad on nii head.
Ainult vanade heade sortidega on raske, nüüd tuuakse sisse väljamaiseid kõvu ja maitsetuid sorte, aga meie seemneid ei müüda enam kuskil. Tuleb ise iga aasta seemned võtta, taimed kasvatada ja hoida neid sorte kui kullatükke.
Vanu häid sorte leiab Venemaa seemnemüüjatelt ja ka nende uuemad aretised on väga head Eesti heitlikus kliimas. Klassikat on ka inglismaal, aga nende varased sordid ei ole meil eriti varased ja hilised võivad jätta saagi jõuludeks.