Vaarikate kasvatamine

Vaarikate kasvatamine. Eesti internetiavarustes on väga vähe juttu olnud vaarikate kasvatamisest ja istutamisest. Järgnevalt toomegi välja mõned kasulikud nõuanded aedvaarikate eest hoolitsemiseks. Artikli lõpu poole saate lugeda ka vaarika kasulikkusest ja raviomadustest.

Vaarikate kasvatamine- kasvutingimused

Vaarikas on isepaljunev kaheaastane põõsas, mille juurestik moodustub risoomist. Risoomi sõlmedest kasvavad välja sügavuti ja laiali harunevad jämedad ja peenemad juured, mis võivad sügavuti tungida kuni 2 m ja laiuti kuni 3 m kaugusele mulda.  Kasvukoha suhtes on vaarikas küllaltki nõudlik. Eelkõige on ta väga valguslembeline ning vajab arenemiseks ja kasvamiseks otsest päikesevalgust. Seega ei tohi vaarikaid paigutada teiste kultuuride varju. Kasvukoht peab olema kaitstud ka külmade tuulte eest, mis pidurdavad kasvamist ja arenemist. Ta vajab keskmise raskusega sügavapõhjalist huumus-ja õhurikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Niiskusepuuduse suhtes on vaarikas väga tundlik ning ka liigniiskes mullad ei sobi talle. Tänu eespool kirjeldatud suureulatuslikule juurestikule ei sobi ta teiste kultuuride keskele, vaid peaks paiknema eraldi- aia ääres, kraavikaldal vms. Kuna vaarikad õitsevad juunikuus, siis ei satu nende õied öökülmade ohtu. Õitsemine hakkab keskmiselt 50-60 päeva pärast pungade puhkemise algust ning kestab 30-40 päeva.

Vaarikate kasvatamine- maapinna ettevalmistamine

Juurte elutegevus algab kevadel kohe pärast maapinna sulamist ning intensiivistub temperatuuri tõustes. Suve jooksul tekib risoomile hulgaliselt lisapungi, mis suve lõpus arenevad maa-alusteks võsudeks. Selles seisundis jäävad nad talvituma.

Maa ettevalmistamisel vaarikate istutamiseks peab olema väga põhjalik, sest vaarikad kasvavad pikalt ühe koha peal. Erilist rõhku tuleb panna maa umbrohupuhastusele, sest umbrohujuurte, eriti orasheina hävitamine vaarikate vahel on peaaegu võimatu. Kõige paremini saab maad ette valmistada mõne sobiva eelkultuuri, nagu kartul, juurvili, põldheina vms kasvatamisega. Eelnevalt kasvatud kultuure tuleb korralikult harida ja tugevasti väetada, et vaarikale jääv muld oleks toitaineterikas, kobestatud ning umbrohust puhas. Enne vaarikate istutamist kobestatakse mulda 30 cm sügavuselt ja vajadusel lisatakse veel sõnnikut või komposti. Vaarikaid istutatakse üldiselt varakevadel. Sügisel võib vaarikad istutada siis, kui ilmad on kaua soojad.

Vaarikate istutamine

Vaarika istikud saadakse juurevõsudest. Kõige lihtsam on istutamise töö ette võtta kahekesi. Üks kaevab varem kobestatud mulda nii suure ja sügava augu, et istiku juured parajasti sisse mahuvad, teine asetab istiku kohale ja paigutab juured igas suunas laiali. Seejärel viskab esimene juurtele mulda, teine aga raputab tasakesi istikut, et muld läheks hästi juurde vahele. Lõpetuseks tallatakse muld istiku juurte ümber kinni. Hilisem mullaharimine seisneb peamiselt mulla kobestamises, mida tuleb teha iga suure vihmasaju järel, sest vaarikas ei talu õhuvaest tihenenud mulda.  Kasulik on ka vaarikate multšimine, mis takistab umbrohu teket ning soodustab mulla õhutamist.

Nipp! Kuna vaarikas ei talu liigniiskust, siis pärast istutamist on hea kaevata labidaga ridade kõrvale või istikute ümber väikesed kraavikesed, kuhu valatakse rikkalikult kastmisvett.  Sügisel, kui muld on märg, siis pole selliste kraavide kaevamine ja veega täitmine vajalik.

Vaarikate kasvatamine- kasutamine

Vaarikas on väga vitamiinirikas ning maitsev mari. Kui rääkida vaarikamarjade kasulikkusest, siis sisaldavad viimased rikkalikult suhkruid, orgaanilis happeid, kaltsiumi, kaaliumi, fosforit, rauda ja teisi mineraalaineid ning A, B ja C vitamiini. Lehtedes on C- ja E-vitamiini, karotiini, fenoolkarboksüülhapet jt. Magususe eest vastutavad vaarikates pea võrdsel määral kaks põhitegijat: glükoos ja fruktoos, sahharoosi on viljades oluliselt vähem. Et fruktoos on kõige magusam looduslik suhkur üldse, siis tunduvad vaarikad väga magusad ning tihti ei saa neid ka väga palju süüa.

Happeid on vaarikates päris mitmeid, suuremates kogustes leidub õun- ja sidrunhapet, vähemal hulgal võib viljadest leida ka sipelg- või salitsüülhapet. Just salitsüülhappega seondubki rahvameditsiinist ammu teatud tõsisasi, et erinevatest vaarikaosadest (kuivatatud marjad, lehed, varred, õied) tehtud teel on higistama panev toime ja seega palavikku langetav mõju. Teine rahvameditsiinis ammutuntud tõde räägib vaarika valuvaigistavast toimest, mille eest vastutab frageriin. Seda ühendit leidub eeskätt vaarika vartes ja lehtedes ning seetõttu neid raviotstarbeliselt ka kogutakse ja kasutatakse.

Vaarikapreparaate võetakse sisse külmetuse, kopsupõletiku, seedeelundite haiguste, kõhulahtisuse, kehvveresuse, kroonilise reumatismi, suhkrutõve, leetrite, neurasteenia ja krooniliste nakkushaiguste korral.

Soovitav on marju säilitada ka talveks. Näiteks saab marju kuivatada – kõigepealt päikese käes õhukese kihina laiali laotatult või kuivatis temperatuuril 50-60 kraadi juures. Lehti kuivatatakse varikatuse all ja varred pestakse puhtaks ning kuivatatakse samamoodi kui marju.

Vaarikatest saab keeta väga head mahla, moosi või säilitada sügavkülmas.

Vaatamata magusale maitsele on vaarikad suhteliselt lahja suutäis — sajagrammine kogus sisaldab kõigest 40-45 kcal.

Kogu valik meie E-Poes: Pesakastid ja Linnusöögid, Kasvuhooned, Aiatarbed, Köögiseadmed, Mänguasjad

Oksakäärid naistele, Hakklihamasina kasutamine, Taimede ettekasvatamine, Kasvuhoone värvimine, Vaakumpakendamine, Banaani kasvatamine, Toidukuivati kasutamine, Puitbetoonist pesakast, Polükarbonaat või klaas kasvuhoonel, Kaktuste kasvatamine, Lindude talvine toitmine, Palmide kasvatamine, Kasvuhoone paigaldus, Ingveri kasvatamine, Rododendronite peenra rajamine,